Ekspositsioon
Peasaal
Peasaali ekspositsioon algab Alulinnaga. Selles on eksponeeritud kiviajast pärit tööriistad, Alu maalinna tutvustav stend ja rauasulatusega seotud leiud. Alulinna sisekujundus ja õnneallikas viivad külastaja muinasaja usulis-müstilisse maailma.Alulinnale järgnev ekspositsioon tutvustab külastajale Jõuga kääbaste leidude põhjal koostatud vadjalaste kultuuri. Siin saab näha vadja naiste oimurõngaid, võreripatseid, kolmest traadist kokkukeeratud käevõru, helmestest kaelakeesid jpm.
Kääpa imitatsioonis lebab vadja naise luustik. 1950. aastal leiti Jõuga kääbastest ühelt 13. sajandi lõpul või 14. sajandi algul maetud vadjalanna käevõrult tükike varrastel kootud kindast.
Seni teadaolevalt Ida- ja Põhja- Euroopa vanima varrastel kootud tekstiili fragmendist on muuseumis esitatud koopia.
Järgmisena eksponeeritakse Peipsi ranna-äärsete venelaste elutuba. Peipsi venelaste õigeusklikkust rõhutab toa seinal olev Kristuse ikoon. Tee oli siinsete inimeste igapäevane jook ja sellepärast on laual samovar. Omavalmistatud piiritust, samogonni, hoiti suurtes pudelites ja seda tarvitati külmarohuna järvel või kalapüügilt saagiga koju jõudes. Rannavenelasi iseloomustati kui inimesi, kes olid kõigi vastu külalislahked ja usaldavad. Vene naiste käsitööoskusi iseloomustavad värvilise niidiga tikitud särgid.
Peasaali ekspositsioonist valdav osa tutvustab 17.-18. sajandil Iisaku ümbruskonnas välja kujunenud vadja, eesti ja vene segakeelset elanikkonda, kes oma usutunnistuselt olid algselt õigeusklikud, kuid vastavalt Rootsi kirikuseadusele pidid kuuluma luteri kirikusse. Samas pidasid nad endiselt õigeusklikke paaste, kandsid kaelaristi, lõid venelaste kombel ristimärki ja kirikusse minnes kandsid valgeid punasega tikutud kirikuriideid. Luterlikust kirikust erinevate usukommete tõttu hakati neid kutsuma pooleusulisteks ehk poluvernikuteks, poluvertsikuteks.
19. sajandi lõpul hakkasid poluvernikud eestistuma, kuid veel 1930. aastal kirjutas ajaleht Postimees poluvernikute kohta, et siin on justkui „ise riik” ja ise rahvas oma keele, oma tõekspidamiste ja oma elamisviisidega. Selleks „riigiks” oli Iisaku kirikuküla lähiümbrus „pealinnaga” Porskovos.